“Läheme Rändama”

Aivar Lembit

läheme rändama
oleme puhtad
voolav vesi ei saa
jääda saastunuks
sinisesse kannu
settivad haavatud tunded
mürk meie toidulaual
laseme jalga
enne kui täitub
laseme jalga
igavast igapäevast
oleme tõelised
oleme vabad
sepad iseenda saatusele
oleme tugevad
oleme üksi
iseenda juures
seespool piiri
hingetreppide vahele
surutud teerajal
imelisel avastusretkel
igavesse igapäeva
õhtumaa öös
riimidest räsitud kuningriiki

“Lutsiferi Monoloog”

Aivar Lembit

hommikul pakkis rõõm oma koti
tõmbas jalga luitunud teksad
moodsad ja kärisenud
naeris ja lehvitas
tuli kurbus
vaatas mind etteheitvalt
poetas paar pisarat
suu ümber hobuserauda
meenutav võre
vastu ööd kuulsin kedagi
ukse kallal kobistamas
ei olnud vargad
oli rõõm
kes oma maailmarännakult
tagasi saabus
suurte silmadega
tunnistas teda kurbus
lukustasin uksed
olime kolmekesti
söötsin neid oma pahelise hinge
soppidest leitud teradega
tilgutasin nende südametesse
kadeduse idusid
rõõm pani kurbuse laulu sisse
kurbus pani rõõmu pildi peale
mind ei puudutanud keegi
olin ju ainult hing
hõljuma pandud
järelevaataja
koputaja
pealekaebaja
süüdistaja kohtus
ettekandja isa ees
iga eksimuse kirjutasin üles
vabastasin nad nende inglihingedest
valgetest ja vooruslikest kehadest
õpetasin neile
maailma tarkusi
töökat kuulekust
kuulekat töökust
nemad kiitsid mind
muutusime kõik üha sarnasemaks
rõõmust sai kurbus ja kurbusest sai rõõm
elu muutus ilusaks
kord oli nüüd õnn ja seda oli kõikjal
kord majas
kord saunas
oma jõgi ja oma mägi
mida veel tahta
ikka üles ja alla
elu nagu ameerika mägedes